huvitav, kas maailm minu sees kasvab või kahaneb

koondada oma elu mingisse kindlasse punkti on täiesti mõttetu. elu peab hajutama. igale poole. igas suunas. ehk siis mõte on selles, et elada lahedalt, on vaja oma elu hajutada. kuidas see käib? see käib väga lihtsalt. ära mõtle kunagi välja mingit plaani jätgnevateks tundideks, õhtuks, päevadeks, kuudeks, aastateks. ära organiseeri. ela lihtsalt täpselt sedasi nagu hetkemeeleolu lubab. nojah, kui tahad mingi õhtu teatrisse minna ja juhtumisi on selleks teatriks linnateater, siis oled tsipa kimbatuses,… aga muidu. on nii palju ülejäänud hetki, kus sa ei pea arvestama mitte millegagi peale oma sisetunde. sisetunne on see, mis viib sind edasi. miks ma seda räägin? ma ei tea. niisama. et sa saaksid osa minu mõtetest. muud ei midagi.

aga edasi vihmast. ma soovin endale kummikuid. nüüd ja kohe. et seda suvevihma minna õue nautima. et ei peaks teda aknast passima.

rand

Mere äärde minek on kui õnnistus. Õigemini, peaks ütlema, mere ääres olek on kui õnnistus. Lihtsalt olen seal ääres ja aina imestan, kuidas üks paik, kus on palju vett, liiva ja puid saab nii metsikul kombel hämmastama panna. Muidugi minu puhul juhtub seda suhteliselt sageli. Eriti viimasel ajal. Et satun loodusest hämmingusse. Silmist kiirgab vaimustust ning ükskõik kuhu ma ka ei vaataks, kõik tundub, näib ja on uskumatult kaunis. Nii siiras ja tõeline ja puhas. Aga loodus seda ju tegelikult ongi. Siiras, tõeline ja puhas. Üksinda sedasi jalutades ja õhku ahmides tekib mitmeid kordi peas küsimus, kas see ongi päris? kas ma tõesti olen niii ilusas kohas? Mina?… Kas ma tõesti olen siin? see on niivõrd imeline kogemus, mida just siin ja praegu kogen, et raske on seda enda sisse, ainult endale hoida. Tahan jagada! Tahan jagada selle päikselise õhtujalutuskäigu vilju, neid meresoolaseid, männilõhnalisi ning liiva peenekoelisi vilju.. Ja ma jagangi. Sinuga! Tule teinekord muga kaasa ka, siis saame mõlemad sellest osa. Siis jalutame sünergialainetel käsikäes sel pehmel päiksesoojal liival ning naeratame teineteisele neid imearmsaid naeratusi, mida meis loodus äratab. Olla väljas, looduse keskel, on hetkel ainuvõimalik lahendus kõigele. Kõigele!!! Ja pärast seda jalutuskäiku, kui oled tagasi oma koduhoovis, siis märkad uuesti naabrite kuuse lummavat rohelist tooni. Nende kuuskede tasakaalukat, vaikivat, aga kõnekat silmavaadet, mis on eeskujuks nii Sulle kui ka Mulle.

i need some hope anyway

…

usun

ma usun sellesse, et mul on palju teistele anda.

ma usun sellesse, et ma ei pea teistelt võtma, selleks, et saada.

mulle lihtsalt kas antakse või mitte.

sellest hoolimata olen ma õnnelik. ‘

ja eelkõige sellepärast õnnelik, et mul on palju teistele anda.

kevadõhusuudlus

need kaks õunapuud mu koduakna all panid mu kirjutama. need pungad. need pagana ilusad pungad…

kujutlus sellest, kuidas need puhkevad ja oma kaunidust igas ilmakaares pillama hakkavad.

see peaaegu nagu suvine ilm paneb mu kirjutama, sest ta on selline “peaaegu suvi”

eile nägin kõige imelisemat merd sätendamas.. rahulikud lained kiiskasid päiksekiirtes.

eile lennutasin frisbit ja veetsin aega koos sõpradega, kellest mõned said mu sõpradeks alles eile.

iga päev on kingitus. ja ma aina imestan, kui hästi on kõik isegi siis, kui veidi nagu pole ka, aga siiski.

ma olen rahulik. ma olen rahul. õnnelik, et saan elada. jälle.

ma olen vaba.

püüdlus paremuse poole

lõhnavad õued. mere toon muutub päev-päevalt kaunimaks. soojuse ja valguse hulk kasvab sirgjooneliselt. hommikut võib alustada kuulates tundmatu ning absoluutselt unetu linnu hüüdeid. südamesse poeb aina rohkem rõõmu. kui see sinna enam ära ei mahu, siis saab jagada. rohelisemaks ja rohelisemaks lähevad aasad.. põldude  palgeile laskub jumet. killuke päikest igas imelises päevas. me võime naeratada, sest meil on tegelikult selleks pagana palju põhjust !!

kõigile hingelist kevadet soovides,

Grisu

tasakaal

on 18. märts ja nii ilusasti tuleb taevast lund alla. ma olen loodusesse armunud. pidevalt. lumesadu jälgides hakkab hea. laternavalgel lendlevad tuhanded pisikesed helbed ja mulle meeldib seda vaadata. nagu tuiskaks.

hoolimata kõigest olen juba üsna pikka aega suutnud positiivsetel lainetel surfata. mõne kari otsa olen samuti sattunud, aga see õnneks ei heiduta, kuna tundub, et olen ajaga sisemiselt tugevamaks muutunud ning see aitab jõudsasti halbusi üle elada.

küünlad asendavad päikest. elav tuli on see, milleta ei taha olla. ja kui päike ennast näitama tuleb, siis on rõõm loomulikult kolmekordne. naljakas, kuidas silmad pole pärast pikka pimedat talveaega üldse valgusega harjunud ning kipuvad kissitama.

ökovaim on tärganud minu sees. see on nii mõnus, kuidas vaated muutuvad. mu lemmikuteks on kaubamaja ökopoed ja siis on veel muidki.. öko olla on minu jaoks alles värske teema. tervislikult olen püüdnud juba pikemat aega toituda, aga mida aeg edasi, seda teadlikumaks muutub meel. ning seda vähem paneb käsi suhu midagi sellist, mille sisu on kahtlaselt keemiline või muudmoodi kahtlane. minu keha on minu tempel.

..kui ma nüüd vähem rumalusi ka veel teeks, oleks elu täitsa superluks.

ma olen sädelus

..ja mu sees on kestev sädelus, mis muutub iga päevaga aina ilusamaks…

praegune hetk  - tuba, küünlavalgus, vihmapiiskadest märg aken ja Mina. ülev.

visual

muusika on see.

muusika on see.

muusika on see.

muusika on see.

muusika on see…

bliss

ilmaimede laineharjal ta sõuab

maailmade südamest killud on seal

siidvaibal võib magada siidiuss

kas kirjutada edasi?

ma ei tea

täiesti kahtlane teema on see, et oled see, kelleks end nimetad ning tood teistes esile neid iseloomujooni, mida märkad. need on kaks omaette juttu tglt, aga ma tahtsin panna need ühte lausesse. ja seda ma ka tegin.

niisiis. oled see, kelleks end nimetad.

juba varemgi on see teema jutuks tulnud. me istusime kathmandus ning mul oli seljas valge dressikas luukerepeadega. olgu öeldud, et ka igasugused tekstid ja pildid meie riietel mõjutavad meid endid. niisiis see tuli jutuks ning ma uskusin seda, mida mulle räägiti. usun siiani. aga vahepeal unustasin selle täitsa ära.

paar päeva tagasi soovitasid mul msn’i nime ära muuta. või õigemini, muuta algustähte. “..muuda see palun suureks…”, ..umbes nii kõlasid su sõnad ja ma puiklesin sellele kiivalt vastu, ise tõsimeeli arvates, et põhjendatult. aga ma eksisin.

tundsin täna meeletut headmeelt, kui taipasin, et sul on järjekordselt õigus. ning sedasi on ennegi olnud.

tood teistes esile neid iseloomujooni, mida kõige enam märkad.

tegelikult ma tahaksin kindel olla selles, et kas ikka on nii, et mida rohkem paned tähele teistes seda, mis on neis head, seda rohkem head tõuseb neis esile ning sina saad ka sellest heast osa ning võimaluse seda nautida!??!…hea hea hea, hmmm. mõttepaus…

to be continued

for real